Kogemusi
kogudes
Helen
Männik, ajakiri „Mari“ oktoober 2015
Fotod:
Kalev Lilleorg
Iseendale
tööandjaks hakanud ENE HINDPERE (48) ei osanud aastaid tagasi ettegi kujutada,
et ta võiks kunagi vastu võtta oma kliente, pealegi omaenda stuudios. Ent elu
on täis üllatusi.
Nii
see kõik kuidagi juhtus, üks asi viis teiseni. Nüüd on ta otse inimeste keskel,
tehes seda, mida armastab. „Kõik lihtsalt tuleb mu juurde ise!” ütleb
Ene rõõmsameelselt, nõjatudes mõnusalt, teetass käes, enda vastloodud stuudios
elegantse mustriga toolileenile. Stuudio Sirendus käsitööruumi ehtivast suurest
valgest aknast paistab vihmane Telliskivi Loomelinnak, ent märgata on juba ilma
selginemist. „Kui sa oskad näha elus neid märke, siis
need juhatavadki sind,” lisab ta natuke mõtlikumalt. Ning tõepoolest: akna
tagant paistabki tema stuudiosse esimene päikesekiir. Nagu oleks ka see märk
eesseisvast meeldivast vestlusest.
Õigupoolest
on keeruline korrektselt sõnastada, kes Ene on või mida ta teeb. Ta on õppinud
rõivaste konstruktor-modelleerijaks, omandanud TRE teraapia teise astme
juhendaja ning Pilatese treeneri litsensi, lisaks sellele tudeerinud
metameditsiini ning ühtlasi osalenud koos oma mehe, Tiit Hindperega
võistlustantsu maailmakarikaetappidel ning toonud eelmisel aasta
maailmameistrivõistlustelt koju lausa pronksmedali. Võiks öelda, et Ene on nagu
värvipalett, kus on olemas põhivärvid ja nende kõikvõimalikud varjundid. Nendes
toonides Ene oma elu maalibki, lähtudes sealjuures alati oma sisetundest ning
sellest, mida ütleb süda. Ta on oma elu kunstnik.
Otsib
ja leiab
Looming
on käinud Enega kaasas kogu elu. Õppides kunstikallakuga koolis, otsustas ta
pärast keskkooli lõpetamist siduda end käsitööga. Lõpetanud rõivaste
konstruktor-modelleerija eriala ning omandanud ka Tallinna Ülikoolis
pedagoogika magistrikraadi, hakkas Ene õpetama, andes loenguid kutsekoolides ja
ülikoolis. Ühel hetkel aga tundis ta, et see kõik on tema jaoks ammendunud.
Enam sama rada pidi edasi minna ei saa. „Ma olin nii kaua teinud ühte ja sama asja
ning mõtlesin, et kas midagi muud siis ei olegi?” meenutab ta.
„Siis tegingi kannapöörde. Mõtlesin, et
kelleks ma saada tahan ning otsustasin, et minust saab Pilatese treener,”
jutustab Ene. See otsus ei sündinud tal aga täiesti juhuslikult. Olles pärast
peaaegu 20-aastast pausi taas oma abikaasaga võistlustantsutreeninguid
alustanud, tegi Ene oma seljale liiga. Probleemile lahendusi otsides sattus ta
Pilatese trenni, mis Eestis alles kanda kinnitamas oli. Kolme kuuga oli tema
selg terve. „See oli minu jaoks niivõrd suur
vau-elamus, et ma arvan, et see andis ka mulle tõuke,” räägib aastaid tagasi
Soomes Pilatese treeneri litsensi omandanud Ene, kes lisaks teistele kohtadele
annab Pilatese trenne ka näiteks Kalamaja ülipopulaarses stuudios Tasapisitasakaal.
Kõik
inimese kehaga seonduv on Enet alati huvitanud. „Kehal on kogu aeg oma lugu rääkida,” ütleb
ta. Ühel päeval, kui Ene oma kolleegidega kohvikus istus ning üht
lapsepõlvelugu teistele jutustama hakkas, tundis ta äkki, et kogu keha väriseb.
„Ma sain aru, et minu kehas toimub
mingisugune protsess. Siis ma juba teadsin, et keha reageerib emotsionaalsele
üleelamisele vabastava värinaga, aga mõtlesin, et tahaksin sellest rohkem
teada,” jutustab ta. Kaks nädalat hiljem saabus Enele e-mail, mis kutsus TRE
teraapia kursusele. See oli märk. „Ma olin nagu keravälk seal!” naerab ta.
Alguses
õppis Ene TRE teraapiat iseenda arenguks, ent otsustas peagi pärast õpingute
algust liituda grupiga, kus õpiti juhendajaks. „Ikka kõik selleks, et jagada seda head
kogemust ka teistega,” ütleb ta. Nüüd ongi Ene teinud TRE teraapiat erinevates
kollektiivides, rühmades ning eesotsas ikka omaenda stuudios. „See ei ole selline tehnika, kus inimesed
jäävad minust sõltuvaks. Ma annan neile tööriistad kätte ja edasi toimetavad nad
juba ise,” selgitab Ene TRE teraapia olemust, kus tehnika õpitakse juhendajaga
koos selgeks ning edasi võib igaüks ennast aidata juba ise, sõltumata
sealjuures teistest.
Töökojast
saab stuudio
Oma
stuudio loomise mõte oli Enel mõttes mõlkunud juba aastaid. „Mõtlesin ikka, et kunagi võiks ju midagi
olla. Ja nii, kui ma neid ruume nägin, sain aru, et see ongi see õige. Kõik
asjad jooksid kokku,” jutustab Ene, kes oma mehe restaureerimistöökoja
ruumidest on loonud endale hubase ja mõnusa stuudio, millel nimeks Stuudio
Sirendus. Ene sõnul said äratundmisel määravaks just ruumide kõrged laed,
suured aknad ja asukoht. On ju Telliskivi kant praegu niivõrd populaarne,
tõmmates ligi inimesi, kellele stuudio tegemised huvi võiks pakkuda.
Ruumid
polnud aga algusest peale sellised - tööd oli vaja teha kõvasti. Nii võttiski
Ene asja ette suurelt, seda loomulikult lähedaste abil. Remont tehti naise
sõnul ruumides väga lihtsate vahenditega ning lõpptulemusega jäi Ene igati
rahule. Mööbel tassiti sisse jaanuarikuus ning sellest peale astub stuudio oma
esimesi samme, alustades sügisel esimest täispikka hooaega. Rahulikul suveajal
aga peetakse stuudios lastelaagreid.
Millega
siis see pisike stuudio tegeleb? Tundub, et kõigega, mida Ene oma elu jooksul
vähegi õppida jõudnud on. Sealjuures juhendab ta kõike loomulikult ise. „Käsitöötuba on see väike tuba, kus ma teen
igasuguseid koolitusi, õpitubasid ja meisterdamiskursusi. Teine ruum on siis
Pilatese ja TRE teraapia jaoks. See on ka pisike, aga samas on TRE niivõrd
intiimne, et suuremat ruumi polekski tegelikult vaja,” selgitab Ene, miks just
kaks ruumi stuudio jaoks ideaalne tundus. Ene juttu kuulates tekib paralleel tema
enda olemusega: on ka temas peidus need erinevad tahud, millest igaühe jaoks
ruum tema hinges leidub. Nii, nagu on ka käsitöö ja liikumisega. Stuudio
justkui realiseerib mingis mõttes tema enda olemust.
Eriliselt
püüab stuudiosse sisse astudes pilku esimese ruumi maast laeni seina
kaunistav raba foto. „Ma ei tahtnud seina panna peegleid ega
välismaa koske või mägesid. Kohe, kui ma seda Eesti raba pilti nägin, tekkis
äratundmine,” jutustab ta.
Iseennast
usaldades
Äratundmine.
Jälle see sõna. Kas Ene tõesti tunnebki kõik õige alati ära? „Kui ma olin noorem, siis ma ei suutnud
uskuda, et minu sees võib olla mingisugune Tõde, mis mind juhib, sest keegi
polnud seda mulle õpetanud. Ma sain küll teha kõiki asju, mida ma tahtsin, aga
paraku elu sunnib sind rohkem kuulama oma pead kui südant,” ütleb Ene
mõtlikult. „Eks haigetsaamisi ja ninalikukkumisi on
küllalt olnud. Kui aga valu- ja ebamugavustunne seljataha jäävad ning juba
kergem tagasi vaadata on, siis ühel hetkel saad aru, et kui oled korra juba
korralikult kõhuli käinud, siis äkitselt näed väga lähedalt seda kivi, mille
taha varvas kinni jäi,” jätkab ta.
Sisetunde
ja oma südame usaldamist saab Ene arvates igaüks endas arendada. Teda aitab see
eelkõige oluliste otsuste tegemisel, kus valiku tegemine võib olla raske. „Ma proovin enda peal mõnikord kahte
erinevat suunda. Esiteks võtan ma selle suuna, mida pakub mu pea, ja vaatan,
mis tunne mu kehal on. Seejärel võtan teise suuna, mida pakub süda, ja tunnetan
uuesti, mis tunne mul siis on. Nii on mul on väga lihtne otsustada,” ütleb Ene.
„Mida vanemaks olen saanud, seda rohkem
soovin ja julgen ma oma sisetunnet usaldada,” lisab ta.
Ene
sõnul on muutuste vajalikkusest andnud esimesena märku tema keha. „Kõhutunne annab alati märku, kui kehas
hakkab midagi logisema. Mida rohkem ma oma keha kuulama hakkan, seda selgemini
saan vastuse, mida oma elus muuta. Keha oma väikeste märguannetega tegelikult
kõksibki meid sellepärast, et suunata jälle otsima tasakaalu,” on
metameditsiinist huvitatud Ene veendunud. „Ka mõni haigus või sümptom näiteks proovib
seda kadunud tasakaalu taastada,” lisab ta.
Koos
tantsides läbi elu
„Ma poleks julgenud kunagi teha oma elus
kannapöördeid, kui mu kõrval poleks sellist perekonda, nagu mul on,” ütleb Ene.
Oma meest ning täiskasvanud poega ja tütart peab ta oma elus väga olulisteks. „Mees on minu ilmasammas. Mina keksin seal
ümber, otsin iseennast ja õpin muudkui uusi asju. Nagu mu tütar ütleb: „Aga keegi peab ju põlema ka!”,” naerab ta.
Oma
mehe Tiiduga koos on Ene end sidunud veel ühe väga huvitava maailmaga:
võistlustantsuga. Pärast pikka pausi on paar koos tantsinud 13 aastat. Tänaseks
võistlevad Ene ja Tiit seenioride vanuseklassis. „Elus on olnud hetki, kus ma olen tantsust
pidanud eemal olema. Olen aru saanud, kui suur tühimik jääb sisse, kui ma ei
saa tantsida. See toidab emotsionaalselt niivõrd hästi ja samas pakub meile
mehega võimalust olla koos,” räägib ta pühendunult nende ühisest kirest. Ene
sõnul on tants andnud neile võimaluse tegutseda ühes suunas, ühtlasi on neil
mõlemal selle vastu alati suur huvi olnud. „Trennis on üldse tore kahekesi käia!”
lisab ta rõõmsalt.
Kirg
võistlustantsu vastu on tänaseks 27 aastat abielus olnud Enet ja Tiitu viinud
erinevatesse maailmapaikadesse võistlema ning kui vähegi võimalik, siis ka võistlusjärgselt
puhkama. „Vaatame juba varakult ära, kus on järgmine
võistlus, teeme kalendrisse risti ja hakkame raha koguma. Siis lähme kohale,
naudime päeva - kõike, mida üks võistlus pakub. Näeme sõpru erinevatest
riikidest, kes on selle pika aja jooksul tekkinud, ja kui elu lubab, siis
pärast võistlust rendime auto ja sõidame ringi,” jutustab Ene oma reisidest,
kus lisaks võistlusmomendile on tihtipeale olemas ka puhkuseelement.
Pilatese
trennid, TRE teraapia seansid, käsitööõpitoad, võistlustants...Kuidas Ene jõuab
nii palju teha? „Praegu jõuan väga hästi, kuna pöörasin
tänu stuudiole jälle oma elu uude rattasse. Kui on toimunud muutus, siis mu
keha on hästi vaba ja energiat täis,” ütleb Ene muretult. Suvi on aga ennekõike
puhkamise aeg ning sellega on päri ka Ene, kes armastab akusid laadida linnast
kaugel. „Minu tagala on minu mõnus maakodu. Mul on
suvel pikk puhkus ning siis ma saan olla seal ning, just nimelt, üksi. Minu töö
on selline, et ma puutun inimestega väga palju kokku, ning lood, mida nad mulle
jagavad, on mõnikord väga keerulised ja hingeminevad. Loodus aitabki sellest
kõigest puhastuda ja üle saada,” räägib ta.
Muutusi
Ene ei karda ning julgustab ka teisi proovima midagi täiesti uut. „Igast asjast elus nopid midagi ja saad
inspiratsiooni,” ütleb ta. „Kui oled õigel teel ja käid õiget rada,
siis küllap tulebki see kõik ise sinu juurde,” lisab ta veel. Millegipärast on
mul teda kuulates tõepoolest see tunne. Nähes enda ees istumas niivõrd suure
tulesädemega naisterahvast, kes on oma elus nii palju teinud, ei saaks teisiti
üldse mõeldagi. Siin ta siis on, oma armsas Telliskivi tänava Stuudio
Sirenduses, värske ja puhanud ilmega, nagu väike tüdrukutirts. Sõna „sirendus” tähendab, muuseas, helgust,
sära. Kõike seda, mida Ene tõepoolest ka esindab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar