Neljapäev, 8. oktoober 2015

Ajakiri "Mari" artikkel Stuudio Sirenduse perenaisest :)

Ajakiri "Mari" soovis rohkem teada minu tegemistest ja toimetamistest, ning avaldas oktoobri numbris armsa artikli.


Kogemusi kogudes

Helen Männik, ajakiri „Mari“ oktoober 2015
Fotod: Kalev Lilleorg

Iseendale tööandjaks hakanud ENE HINDPERE (48) ei osanud aastaid tagasi ettegi kujutada, et ta võiks kunagi vastu võtta oma kliente, pealegi omaenda stuudios. Ent elu on täis üllatusi.

Nii see kõik kuidagi juhtus, üks asi viis teiseni. Nüüd on ta otse inimeste keskel, tehes seda, mida armastab. Kõik lihtsalt tuleb mu juurde ise!” ütleb Ene rõõmsameelselt, nõjatudes mõnusalt, teetass käes, enda vastloodud stuudios elegantse mustriga toolileenile. Stuudio Sirendus käsitööruumi ehtivast suurest valgest aknast paistab vihmane Telliskivi Loomelinnak, ent märgata on juba ilma selginemist. Kui sa oskad näha elus neid märke, siis need juhatavadki sind,” lisab ta natuke mõtlikumalt. Ning tõepoolest: akna tagant paistabki tema stuudiosse esimene päikesekiir. Nagu oleks ka see märk eesseisvast meeldivast vestlusest.

Õigupoolest on keeruline korrektselt sõnastada, kes Ene on või mida ta teeb. Ta on õppinud rõivaste konstruktor-modelleerijaks, omandanud TRE teraapia teise astme juhendaja ning Pilatese treeneri litsensi, lisaks sellele tudeerinud metameditsiini ning ühtlasi osalenud koos oma mehe, Tiit Hindperega võistlustantsu maailmakarikaetappidel ning toonud eelmisel aasta maailmameistrivõistlustelt koju lausa pronksmedali. Võiks öelda, et Ene on nagu värvipalett, kus on olemas põhivärvid ja nende kõikvõimalikud varjundid. Nendes toonides Ene oma elu maalibki, lähtudes sealjuures alati oma sisetundest ning sellest, mida ütleb süda. Ta on oma elu kunstnik.

Otsib ja leiab
Looming on käinud Enega kaasas kogu elu. Õppides kunstikallakuga koolis, otsustas ta pärast keskkooli lõpetamist siduda end käsitööga. Lõpetanud rõivaste konstruktor-modelleerija eriala ning omandanud ka Tallinna Ülikoolis pedagoogika magistrikraadi, hakkas Ene õpetama, andes loenguid kutsekoolides ja ülikoolis. Ühel hetkel aga tundis ta, et see kõik on tema jaoks ammendunud. Enam sama rada pidi edasi minna ei saa. Ma olin nii kaua teinud ühte ja sama asja ning mõtlesin, et kas midagi muud siis ei olegi?” meenutab ta.

Siis tegingi kannapöörde. Mõtlesin, et kelleks ma saada tahan ning otsustasin, et minust saab Pilatese treener,” jutustab Ene. See otsus ei sündinud tal aga täiesti juhuslikult. Olles pärast peaaegu 20-aastast pausi taas oma abikaasaga võistlustantsutreeninguid alustanud, tegi Ene oma seljale liiga. Probleemile lahendusi otsides sattus ta Pilatese trenni, mis Eestis alles kanda kinnitamas oli. Kolme kuuga oli tema selg terve. See oli minu jaoks niivõrd suur vau-elamus, et ma arvan, et see andis ka mulle tõuke,” räägib aastaid tagasi Soomes Pilatese treeneri litsensi omandanud Ene, kes lisaks teistele kohtadele annab Pilatese trenne ka näiteks Kalamaja ülipopulaarses stuudios Tasapisitasakaal.

Kõik inimese kehaga seonduv on Enet alati huvitanud. Kehal on kogu aeg oma lugu rääkida,” ütleb ta. Ühel päeval, kui Ene oma kolleegidega kohvikus istus ning üht lapsepõlvelugu teistele jutustama hakkas, tundis ta äkki, et kogu keha väriseb. Ma sain aru, et minu kehas toimub mingisugune protsess. Siis ma juba teadsin, et keha reageerib emotsionaalsele üleelamisele vabastava värinaga, aga mõtlesin, et tahaksin sellest rohkem teada,” jutustab ta. Kaks nädalat hiljem saabus Enele e-mail, mis kutsus TRE teraapia kursusele. See oli märk. Ma olin nagu keravälk seal!” naerab ta.

Alguses õppis Ene TRE teraapiat iseenda arenguks, ent otsustas peagi pärast õpingute algust liituda grupiga, kus õpiti juhendajaks. Ikka kõik selleks, et jagada seda head kogemust ka teistega,” ütleb ta. Nüüd ongi Ene teinud TRE teraapiat erinevates kollektiivides, rühmades ning eesotsas ikka omaenda stuudios. See ei ole selline tehnika, kus inimesed jäävad minust sõltuvaks. Ma annan neile tööriistad kätte ja edasi toimetavad nad juba ise,” selgitab Ene TRE teraapia olemust, kus tehnika õpitakse juhendajaga koos selgeks ning edasi võib igaüks ennast aidata juba ise, sõltumata sealjuures teistest.

Töökojast saab stuudio
Oma stuudio loomise mõte oli Enel mõttes mõlkunud juba aastaid. Mõtlesin ikka, et kunagi võiks ju midagi olla. Ja nii, kui ma neid ruume nägin, sain aru, et see ongi see õige. Kõik asjad jooksid kokku,” jutustab Ene, kes oma mehe restaureerimistöökoja ruumidest on loonud endale hubase ja mõnusa stuudio, millel nimeks Stuudio Sirendus. Ene sõnul said äratundmisel määravaks just ruumide kõrged laed, suured aknad ja asukoht. On ju Telliskivi kant praegu niivõrd populaarne, tõmmates ligi inimesi, kellele stuudio tegemised huvi võiks pakkuda.

Ruumid polnud aga algusest peale sellised - tööd oli vaja teha kõvasti. Nii võttiski Ene asja ette suurelt, seda loomulikult lähedaste abil. Remont tehti naise sõnul ruumides väga lihtsate vahenditega ning lõpptulemusega jäi Ene igati rahule. Mööbel tassiti sisse jaanuarikuus ning sellest peale astub stuudio oma esimesi samme, alustades sügisel esimest täispikka hooaega. Rahulikul suveajal aga peetakse stuudios lastelaagreid.

Millega siis see pisike stuudio tegeleb? Tundub, et kõigega, mida Ene oma elu jooksul vähegi õppida jõudnud on. Sealjuures juhendab ta kõike loomulikult ise. Käsitöötuba on see väike tuba, kus ma teen igasuguseid koolitusi, õpitubasid ja meisterdamiskursusi. Teine ruum on siis Pilatese ja TRE teraapia jaoks. See on ka pisike, aga samas on TRE niivõrd intiimne, et suuremat ruumi polekski tegelikult vaja,” selgitab Ene, miks just kaks ruumi stuudio jaoks ideaalne tundus. Ene juttu kuulates tekib paralleel tema enda olemusega: on ka temas peidus need erinevad tahud, millest igaühe jaoks ruum tema hinges leidub. Nii, nagu on ka käsitöö ja liikumisega. Stuudio justkui realiseerib mingis mõttes tema enda olemust.

Eriliselt püüab stuudiosse  sisse astudes pilku esimese ruumi maast laeni seina kaunistav raba foto. Ma ei tahtnud seina panna peegleid ega välismaa koske või mägesid. Kohe, kui ma seda Eesti raba pilti nägin, tekkis äratundmine,” jutustab ta.

Iseennast usaldades
Äratundmine. Jälle see sõna. Kas Ene tõesti tunnebki kõik õige alati ära? Kui ma olin noorem, siis ma ei suutnud uskuda, et minu sees võib olla mingisugune Tõde, mis mind juhib, sest keegi polnud seda mulle õpetanud. Ma sain küll teha kõiki asju, mida ma tahtsin, aga paraku elu sunnib sind rohkem kuulama oma pead kui südant,” ütleb Ene mõtlikult. Eks haigetsaamisi ja ninalikukkumisi on küllalt olnud. Kui aga valu- ja ebamugavustunne seljataha jäävad ning juba kergem tagasi vaadata on, siis ühel hetkel saad aru, et kui oled korra juba korralikult kõhuli käinud, siis äkitselt näed väga lähedalt seda kivi, mille taha varvas kinni jäi,” jätkab ta.

Sisetunde ja oma südame usaldamist saab Ene arvates igaüks endas arendada. Teda aitab see eelkõige oluliste otsuste tegemisel, kus valiku tegemine võib olla raske. Ma proovin enda peal mõnikord kahte erinevat suunda. Esiteks võtan ma selle suuna, mida pakub mu pea, ja vaatan, mis tunne mu kehal on. Seejärel võtan teise suuna, mida pakub süda, ja tunnetan uuesti, mis tunne mul siis on. Nii on mul on väga lihtne otsustada,” ütleb Ene. Mida vanemaks olen saanud, seda rohkem soovin ja julgen ma oma sisetunnet usaldada,” lisab ta.

Ene sõnul on muutuste vajalikkusest andnud esimesena märku tema keha. Kõhutunne annab alati märku, kui kehas hakkab midagi logisema. Mida rohkem ma oma keha kuulama hakkan, seda selgemini saan vastuse, mida oma elus muuta. Keha oma väikeste märguannetega tegelikult kõksibki meid sellepärast, et suunata jälle otsima tasakaalu,” on metameditsiinist huvitatud Ene veendunud. Ka mõni haigus või sümptom näiteks proovib seda kadunud tasakaalu taastada,” lisab ta.

Koos tantsides läbi elu
Ma poleks julgenud kunagi teha oma elus kannapöördeid, kui mu kõrval poleks sellist perekonda, nagu mul on,” ütleb Ene. Oma meest ning täiskasvanud poega ja tütart peab ta oma elus väga olulisteks. Mees on minu ilmasammas. Mina keksin seal ümber, otsin iseennast ja õpin muudkui uusi asju. Nagu mu tütar ütleb: Aga keegi peab ju põlema ka!”,” naerab ta.

Oma mehe Tiiduga koos on Ene end sidunud veel ühe väga huvitava maailmaga: võistlustantsuga. Pärast pikka pausi on paar koos tantsinud 13 aastat. Tänaseks võistlevad Ene ja Tiit seenioride vanuseklassis. Elus on olnud hetki, kus ma olen tantsust pidanud eemal olema. Olen aru saanud, kui suur tühimik jääb sisse, kui ma ei saa tantsida. See toidab emotsionaalselt niivõrd hästi ja samas pakub meile mehega võimalust olla koos,” räägib ta pühendunult nende ühisest kirest. Ene sõnul on tants andnud neile võimaluse tegutseda ühes suunas, ühtlasi on neil mõlemal selle vastu alati suur huvi olnud. Trennis on üldse tore kahekesi käia!” lisab ta rõõmsalt.

Kirg võistlustantsu vastu on tänaseks 27 aastat abielus olnud Enet ja Tiitu viinud erinevatesse maailmapaikadesse võistlema ning kui vähegi võimalik, siis ka võistlusjärgselt puhkama. Vaatame juba varakult ära, kus on järgmine võistlus, teeme kalendrisse risti ja hakkame raha koguma. Siis lähme kohale, naudime päeva - kõike, mida üks võistlus pakub. Näeme sõpru erinevatest riikidest, kes on selle pika aja jooksul tekkinud, ja kui elu lubab, siis pärast võistlust rendime auto ja sõidame ringi,” jutustab Ene oma reisidest, kus lisaks võistlusmomendile on tihtipeale olemas ka puhkuseelement.

Pilatese trennid, TRE teraapia seansid, käsitööõpitoad, võistlustants...Kuidas Ene jõuab nii palju teha? Praegu jõuan väga hästi, kuna pöörasin tänu stuudiole jälle oma elu uude rattasse. Kui on toimunud muutus, siis mu keha on hästi vaba ja energiat täis,” ütleb Ene muretult. Suvi on aga ennekõike puhkamise aeg ning sellega on päri ka Ene, kes armastab akusid laadida linnast kaugel. Minu tagala on minu mõnus maakodu. Mul on suvel pikk puhkus ning siis ma saan olla seal ning, just nimelt, üksi. Minu töö on selline, et ma puutun inimestega väga palju kokku, ning lood, mida nad mulle jagavad, on mõnikord väga keerulised ja hingeminevad. Loodus aitabki sellest kõigest puhastuda ja üle saada,” räägib ta.

Muutusi Ene ei karda ning julgustab ka teisi proovima midagi täiesti uut. Igast asjast elus nopid midagi ja saad inspiratsiooni,” ütleb ta. Kui oled õigel teel ja käid õiget rada, siis küllap tulebki see kõik ise sinu juurde,” lisab ta veel. Millegipärast on mul teda kuulates tõepoolest see tunne. Nähes enda ees istumas niivõrd suure tulesädemega naisterahvast, kes on oma elus nii palju teinud, ei saaks teisiti üldse mõeldagi. Siin ta siis on, oma armsas Telliskivi tänava Stuudio Sirenduses, värske ja puhanud ilmega, nagu väike tüdrukutirts. Sõna sirendus” tähendab, muuseas, helgust, sära. Kõike seda, mida Ene tõepoolest ka esindab.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar